Veel ei rebene igavik Kuigi on rohtunud rajad See mis meid tagasi kutsub On isade vere kaja Veel ei roosteta igemed Hoidvad mis irevil hambaid Veel ei unustus varjuta Silmi kus hingelõõm ergab Veel ei rahune inimhing Ihudes muistseid teri See mis neil mõõkadel mustab On ammu voolanud veri Võib-olla lahinguis kohtume veel Endiste aegade säras Reetureilt südamed õgime seest Iidsete irvete pärast Seilame kättemaksude merd Tallame tahtlikult tapluste teid Seni kui soontes meil voolab veel verd Võõraste surmad toetavad meid